Tsässonad

Tsässon on külakogukonna traditsiooniline palvemaja. See on väike puust ehitis, mille katusel on rist. Tsässona ehitas ja hooldas külarahvas ise ning tavaliselt ehitati see küla keskele tee äärde. Tsässona sisemus on lihtne - idaosas on riiul ikoonide jaoks, mis on üsna sageli kaunistatud pühaserättidega. Tänapäeval on aga vanad ja käsitsimaalitud ikoonid asendatud uute, masstoodanguna valmistatud ikoonidega ning väga vähe leidub ka püheserätte. Kui vanal ajal olid tsässonate uksed lukustamata, siis tänapäeval on need lukus, et kaitsta neid varaste eest.

Igal tsässonal on oma pühak, kuna tsässonad on seotud pühakupäevadega. Võimalik on valida kahe nimevariandi vahel: pühakunimest/ - päevast või mõnest muust kirikupühast tulenev. Näiteks on Treskis Jaani, Laossinas Maarja, Jaastrovas Migula jne tsässon.
Peale sakraalse tähenduse, on tsässonatel ka praktiline tähendus. Mõni kord kasutati seda matmata surnu hoidmiseks. Seda sel juhul kui kodus vähe ruumi oli. Samuti kasutati seda varjualusena - halva ilma korral anti varju pühadelistele või surnuaialistele.

Aun, M. "Setumaa kogumik 1. Uurimusi arheoloogiast, numismaatikast, etnoloogiast ja ajaloost".

PEKO - jumal

Setu rahvausundis, täpsem oleks öelda mütoloogias, on Peko viljakusjumal. Juba möödunud sajandi lõpus polnud tema kultus tuntud kogu Setumaal, vaid keskendus Mokroluga nulka, kus kümmekonnas külas oli Peko kummardajaid. Pekot koguneti austama aastas kaks korda ühistele pidudele. Kevadisel peol, mis leidis aset pärast kevadist külvi, osalesid asjaosaliste peredest peremees ja perenaine. Pidu korraldati ühiselt: odrad peoõlle pruulimiseks koguti kokku varem, toit aga võeti kaasa. Pekole pühendatud teine pidu peeti sügisel ning selles osalesid ainult mehed.
Pekokultusele tunnuslik joon oli, et Pekojumalat esindas inimesekujuline puust ( teiste kinnitusel vahast) kuju, mis liikus kindlas perede ringis igal järgneval aastal uude kohta. Uue peremehe valimine toimuski sügisesel praasnikul ja vaid meeste seltskonnas. See sündis varem nn. vereliisuga. Kogunenud vastu ööd peo korraldaja poole, sõid mehed igaüks oma leivakotist, pöörates teiste poole selja. Seejärel paluti Pekolt kaitset kogu oma talule, viljale ja karjale. Vereliisk seisnes selles, et mehed jooksid õuele ja hakkasid rüselema, aga ka üksteise eest üle aia hüppama. Kellel seejuures esimesena veri välja tuli, see oligi järgneval aastal Peko-peremees. Hilisemal ajal asendas vereliisku uue peremehe valimine küünlatulega. Peko vastne omanik võttis Peko kuju kaasa valge lina sees. Ta võis aasta läbi Pekot oma talus (üldjuhul aidas viljasalves) hoida ning tema ülesanne oli korraldada järgnev praasnik.
Peko-praasnikke on nimetatud ka ko´radsipraasnikeks (sõnast korjama), jumalat ennast sellest tulenevalt ko´ratjumalaks, räüsäpuusliks ning eufemistlikult Hüä Vell´o. Nimetus räüsäpuusli (= raheikoon) lähtub veendumusest, et Peko valitseb eriti rahe üle.
Ligi kümme aastat pärast Pekolasõ sündi jõudis Eesti Rahva Muuseumi ka materiaalne Peko, s.o. umbes poole meetri kõrgune rohmakalt inimesekujuliseks tahutud puust nukk. Seal on ta praegugi. Kuigi see Peko kuju pärineb Krantsova külast ning peremees, kes kuju muuseumile kinkis, ei mäletanud, et peres oleks üldse Pekot mingil moel austatud. Mokroluga nulga Peko kuju, tegeliku kultuse objekti saatus on senini teadmata.
Setu viljakusjumala Peko kuulumine väga vanasse, kristluse eelsesse usundisse on väljaspool kahtlust. Sisuliselt sama nime all – Pellon Pekko – esines ta karjala jumalate panteonis, kus tema spetsialiteediks oli odrakasvu edendamine. Seda nime tundsid vadjalasedki ( riihi-pekka)
Pekokultusele leiduvad paralleelid ka mordva, udmurdi ja mari usundis.

Seto Rahvuseepos

Lugu algab peategelase Pekolasõ sünniga. Nagu rahvalauludeski, aitavad Jumal ja Maarja ise sünnitajat. Sarnaselt kõigile eepilistele kangelastele kasvab Pekolanõ imeruttu ja sirgub tõeliseks vägimeheks, kes töödes on kõigist teistest tugevam. Kui jõuab kätte aeg naisevõtuks, küsib Pekolane nõu vanematelt. Jumal saadab Peko emale juhatava unenäo: mere ääres on imeline õunapuu
( seto rahvalaul Uiboneiu ), selle all koob sukka Nabra, vanemateta Ilmaneiu ja sellepärast Essu kasulaps. Peko käib Nabral kosjas ning järgnevad pulmad.
Järgnenud päevadel tehakse tööd ja elatakse, nagu setu talus ikka. Nabra kannab hoolt, et viljadele jätkuks vihma ( Ilma – neiu ikkagi! ). Pekol kasvab kaks poega: julge Jorosk ja kandlemängija Merosk. Töödki tehakse lauluga.
Pekolasõ isa leiab kord nurmelt kiiora, imelise tammenuia, mis viljakasvu parandab, kui seda nurmele näidata. Isa annab pojale nõu kiiora kirstu peita ning tulevases võitluses sõjanuiana kasutada. Varsti selle järel surevad Peko isa ja ema.
Vanemate surma järel on rahuaeg lühike, sest vaenlane tungib maale. Peko valmistub lahingusse minema oma maad kaitsma. Ta võtab isa leitud kiiora ja paneb selga ema valmistatud riided ja vööle mõlasuuru mõõga. Naise pärimisele, millal teda otsima minna, vastab ta: kui ta on olnud juba neli-viis päeva vere sees.
Enne lahinguväljale siirdumist käib Pekolanõ oma salakoopas jumalat palumas. Linnud toovad sõnumi, et ta peab kiirustama.
Lahingus saadab Pekolanõ oma väsinud mehed puhkama ja võitleb üksi arvukate vaenlastega mitu päeva. Kiiorgi hakkab juba kilde lööma. Peko paneb kiiora kivi alla ja jätkab võitlust mõõgaga, kuni vastase vägimehed on kõik võidetud, tapetud või põgenenud. Venelased aga korjavad oma kõvemad mehed kokku ja tabavad Peko une pealt. Nad võtavad sõjariistata jäetud vägimehe vangi.
Kodus ootavad naine ja pojad asjatult Pekot. Nabra saadab poegi isa liivakoopa juurde vaatama, aga need tulevad tühjalt tagasi. Jumal läkitab koduhoidjaks 3 sulast ja 3 näitsikut, kes juhatavad märgi kuidas Pekolast leida. Isa liivakoopa juurde jääb Merosk kanneld mängima, kuni ema vanema pojaga isa tagasi toovad.
Nabra ja Jorosk leiavad märkide järgi Peko asukoha ning koos tahetakse põgeneda. Peko jookseb kiiorat haarama. Põgenemisel Jorosk komistab ja ta tapetakse sinna, Nabra aga võetakse vangi. Peko jõuab kivi juurde, mille all oli kiior. Kiior keelab tagasimineku, sest nii on jumalast määratud sündima. Vangistatud Nabra eest (kellest saab venelaste laulik) kannab hoolt Essu.
Pekolanõ läheb liivakoopasse, kus ta jutustab pojale juhtunud õnnetusest. Koopasse tuleb Essu ise, kes kroonib Peko Setumaa kuningaks ja nurmejumalaks. Ta osutab ka esimesele tööle, mida kuningana tuleks ette võtta – riigi puhastamine sõjaga siginenud metsloomadest. Moroskil lubab ta naiseks võtta ühe oma näitsikutest. Kuningana jääb Peko elama oma koopasse.
Meroskile meeldib Anne, keda ta palubki oma naiseks. Anne oleks nõus, kui saab Essult loa. Leina tõttu jääb pulmapidu ära, Essu saadab vaid anne armsalt Meroski majja.
Noorpaar käib Pekot koopast koju kutsumas, kuid see keeldub: kuningal on palju hoolt. Ta laseb seppadel valmistada väärilise mõõga ja puhastab metsad karudest ning põtradest. Kuningas kannab oma kiioraga ka selle eest hoolt, et vili hästi kasvaks.
Peko jääb vanaks ja ei taha enam ilmas elada. Ta laseb seppadel oma küljeluust mõõdu võtta ja valmistada sama suure rauast küljeluu, et see tulevastele põlvedele enda meenutamiseks jätta ( Petseri kloostris külastajatele vaatamiseks posti külge riputatud rauast kaarekujuline kaalukang! ). Jumal saadab talle une, kus ennustab tulevasi asju. Nähtud une kuulutab ta rahvale. Oma koopa laele istutab ta tammekepi – sellest kasvava tamme koor hakkab ravima hambavalu ( Petseri kloostri tamm ). Esimesele linnule, kews istutatud tammele laskub, lubab ta varaseima laulu õiguse kevadel, järgmisele kõige kumedama hääle. Lindudeks on lõoke ja kägu. Oma koopa kohale annab ta käsu ehitada klooster.
Peko jääb oma koopasse igavesele unele. Jumal laseb koopasuu lukku panna, et keegi ei saaks vägimeest häirida. Koopa kohale ehitatakse klooster. Peko poolt ennustatu läheb täide.

Setomaast üldiselt

Eesti kõige kaugepoolsemas nurgas asub ajalooline ja etniline piirkond - Setomaa. Arheoloogiliste leidude põhjal on Setomaa inimasustus ligi 8400 aastat vana. Kõige vanem teadaolev kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast. Teised vanimad muistsete inimeste elukohad asuvad Värska lahe randadel, Irboska ümbruses, Optjoki jõe oru nõlvadel.
Nimetus "Setomaa" pärineb aastast 1861 ning kohalikus murdes on see "sõtomaa" (sõdade maa). Setosid on Eestis umbes 10 000 - 13 000, põlisel asualal umbes 3000 - 4000.
Setomaa traditsioonilist piirkonda või külade kogukonda nimetatakse nulgaks. Setomaal on 12 nulka, millest tervikuna või osaliselt asuvad Eesti poolel 9 ning Venemaa territooriumil 3. Ühe nulga koosseisu kuulub 10 - 12 küla ning nulkade piirid on sageli looduslikud.
Kõrgeim võimuorgan Setomaal on Seto Kongress, kes valib enda seast täidesaatva organi - Vanemate Kogu. Seto Kongress kuulutas 2002. aastal setod omaette rahvuseks.
Setomaal räägitakse võru - seto murret või uuemate uurimisandmete järgi lõuna - eesti keelt.

Kes on seto?

Venelastel on oma laul. Igaühel on oma laul. Missugune lind, niisugune laul.
Oled sa sakslane vai prantslane, igaühel omad kombed, omad laulud. No siin kah.


Aleksandra Toomiste, seto.


Setod on elanud ja elavad nii lätlaste, venelaste kui ka eestlaste mõjuväljas ja siiski ei ole nad olnud "ei see ega too", vaid jäänud tänase päevani iseendaks.
Kas inimene on seto või ei, määrab paljude hinnangul see, kes olid tema vanemad. Setoks olemine seostub eelkõige seto keele kõnelemisega , seto laulustiili valdamise ja mõistmise, pere- ja kogukondlikest tavadest kinnipidamise ja esivanemate austamisega.
Setod hoiavad kokku ja on alalhoidlikud. Oma loomult on seto abivalmis. Seda sellepärast, et ta teab, et kunagi vajab ka tema ise abi. Võõras tulija võetakse omaks või mitte. Umbusk ei lase võõraid kiirelt ühiskonna liikmena tunnustada.
Setosid on nimetatud ka Pihkva eestlasteks, Petserimaa eestlasteks, pooleusulisteks ehk poluvernikuteks ja kuningarahvaks. Pihkva eestlaste nimi pärineb juba 13. saj, kui kagueestlased allutati Pihkva vürstiriigile. Petserimaa eestlasteks nimetati eestlasi ja setosid, kes elasid Petserimaal peale tartu rahu sõlmimist. Poluvernikuteks ehk pooleusulisteks nimetas õigeusu kirik mittevene rahvusest kloostritalupoegi. Seto vabad talupojad kutsusid end kuningarahvaks, vastandudes seeläbi mõisaorjadele, ja Vene tsaari kutsuti kuningaks.
Setode jaoks on oluline, et nad on olnud vaba rahvas, kes ei ole mõisnikku orjanud.


"Setomaa ida ja lääne vahel" Kadri Tähepõld

Seto taluarhitektuur.

Tavaline seto talu koosneb elumajast, laudast, paarist aidast ja teistest kõrvalhoonetest.
Elumaja on tähtsaim ehitis talus, mis koosneb toast ja eesruumist. Jõukamates taludes oli ka veel külmtarõ, mida kasutati peamiselt toidu ja nõude hoidmiseks. Elutuba oli nelinurkne, mille ukspoolses nurgas asus köök. Vastasnurgas asus ikooninurk, mis oli kaunistatud pika liniku ehk pühäserätiga. Suure ahju taga, mis oli kõige suurem ja varjatum, olid magamisasemed. Ahjupealset kasutati peamiselt mõnusaks ajaviitmiseks. Madalamal asuvat lebamiskohta lesot kasutati lesimise ja istumise kohana. Elutoa alla oli panipaik, kuhu pääseti toapõrandas oleva luugi kaudu ning kus hoiti kartuleid ja muid juurvilju.
Laut oli muldpõrandaga hoone, mis oli ehitatud neljale kivile ning millele hiljem laoti kive ilma sidusmaterjalita müüriks juurde. Laudalael hoiti soojustamiseks ning samas ka loomdale allapanuks õlgi. Kõige levinumad olid segalaudad. Tavaliselt paiknes laudaga ühe katuse all ka heinaküün. Setod uskusid, et kui alustada lauda ehitamist täiskuul, siis püsib laut loomi täis.
Ait ehitati maapinnast kõrgemale, et tuul saaks põranda alt läbi puhuda. Üheks omapäraks aida juures on kaugele ulatuv räästaalune. Tavaliselt oli ait kas ühe- või mitmeruumilised. 19. sajandil ehitati ka kahekordseid aitu ja kiviaitu, mille välimusele pöörati rohkem tähelepanu kui teistele kõrvalhoonetele. Ait oli hea panipaik paljudele majapidamistarvete nagu näiteks vokkide, kangastelgede, viljavakkade jms. hoidmiseks.
Rehi koosneb rehealusest, aganikust ja rehetarest, mis on kõik ehitatud ühise katuse alla. Rehetares asub korstnata reheahi ning parred. Põrandad olid ruumides savi, sambla või õlgede ja liiva segust, mis lasti kinni tallata lammastel. Rehealust kasutati vilja- ja linatööde tegemise ning sellega seotud töövahendite hoidmise kohana. Suurt ja avarat rehealust kasutati ka peo pidamise kohana.
Teemaja ehk seto tsäimaja ehitati tavaliselt kohaliku elamutüübi järgi: palkseinte ja õlgedest või laastudest katusega. Teemajad rajati tavaliselt kirikute või turgude lähedusse, teede sõlmpunktidesse. Teemajas sai juua kuuma teed, süüa ning mõnes sai isegi ööbida.
Seto ehituskunstile on omane lihtne joon. Ukseavad olid umbes meetrikõrgused ning aknad oli alguses väikesed nelja ruuduga, hiljem kuue ruuduga. Laed olid ümarpalkidest, mis olid sinapalkidest natukene peenemad. Põranda materjaliks kasutati tavaliselt samuti puitu.
Vundamendina kasutati sidumata maakivides alust. Seinad olid põhiliselt puidust, milleks kasutati peamiselt mändi või kuuske. Kõrvalhoonete ehitamiseks kasutati lehtpuid vaid siis kui okaspuid polnud. Taluhoone soojustamiseks kasutati peamiselt sammalt, harvemal juhul ka takku.
Juba vanal ajal erinesid Setomaa külad piirkonniti.
Setomaa põhja- ja läänepoolsetele valdadele, kus on liivane, vesine ja väheviljakas maa, on omane sumbküla. Kesk- ja lõunaosas, kus on viljakamad maad ja tihedam asustus leidub aga tänavkülasid ning leidub ka ridakülasid. Idapool on levinud kodarküla, mis on tekkinud teestiku sõlmkohtadesse ning mille keskel oli mõnel pool väljak.

SETUMAA LOODUS

Setumaa lõuna- ja edelaosa on kõrge ning kuulub Haanja kõrgustiku idaossa, põhja- ja idapoolne osa on madal ning ulatub Peipsi-äärse madalikuni. Kahte osa lõikab Piusa ürgorg. Setumaa kõrgeim punkt on Kuksina mägi (kõrgeimad tipud 212-218 m), tavaliselt on aga valdavaks kõrguseks 130-150 m üle merepinna. Maastik on korrapäratu, esineb kõrgendikke ja madalamaid alasid. Pinnavormide aluspõhjaks on keskdevoni settelademed (punane liivakivi, lubjakivi, dolomiit). Orgude ääres tuleb nähtavale liivakivi. Põhjaossa kogunenud sademed ei saa ära voolata ja sellepärast on sinna moodustunud laialdasi soid, leidub ka palju metsi (osaliselt kuulub metsarikas ala Palumaa koosseisu). Lõunaosas on palju jõgesid, millest pikim on Piusa. On ka palju järvi. Viljakaid alasid leidub edelaosas. Setumaa kaguosa on soine, metsane ja tasandikuline.