Seto taluarhitektuur.

Tavaline seto talu koosneb elumajast, laudast, paarist aidast ja teistest kõrvalhoonetest.
Elumaja on tähtsaim ehitis talus, mis koosneb toast ja eesruumist. Jõukamates taludes oli ka veel külmtarõ, mida kasutati peamiselt toidu ja nõude hoidmiseks. Elutuba oli nelinurkne, mille ukspoolses nurgas asus köök. Vastasnurgas asus ikooninurk, mis oli kaunistatud pika liniku ehk pühäserätiga. Suure ahju taga, mis oli kõige suurem ja varjatum, olid magamisasemed. Ahjupealset kasutati peamiselt mõnusaks ajaviitmiseks. Madalamal asuvat lebamiskohta lesot kasutati lesimise ja istumise kohana. Elutoa alla oli panipaik, kuhu pääseti toapõrandas oleva luugi kaudu ning kus hoiti kartuleid ja muid juurvilju.
Laut oli muldpõrandaga hoone, mis oli ehitatud neljale kivile ning millele hiljem laoti kive ilma sidusmaterjalita müüriks juurde. Laudalael hoiti soojustamiseks ning samas ka loomdale allapanuks õlgi. Kõige levinumad olid segalaudad. Tavaliselt paiknes laudaga ühe katuse all ka heinaküün. Setod uskusid, et kui alustada lauda ehitamist täiskuul, siis püsib laut loomi täis.
Ait ehitati maapinnast kõrgemale, et tuul saaks põranda alt läbi puhuda. Üheks omapäraks aida juures on kaugele ulatuv räästaalune. Tavaliselt oli ait kas ühe- või mitmeruumilised. 19. sajandil ehitati ka kahekordseid aitu ja kiviaitu, mille välimusele pöörati rohkem tähelepanu kui teistele kõrvalhoonetele. Ait oli hea panipaik paljudele majapidamistarvete nagu näiteks vokkide, kangastelgede, viljavakkade jms. hoidmiseks.
Rehi koosneb rehealusest, aganikust ja rehetarest, mis on kõik ehitatud ühise katuse alla. Rehetares asub korstnata reheahi ning parred. Põrandad olid ruumides savi, sambla või õlgede ja liiva segust, mis lasti kinni tallata lammastel. Rehealust kasutati vilja- ja linatööde tegemise ning sellega seotud töövahendite hoidmise kohana. Suurt ja avarat rehealust kasutati ka peo pidamise kohana.
Teemaja ehk seto tsäimaja ehitati tavaliselt kohaliku elamutüübi järgi: palkseinte ja õlgedest või laastudest katusega. Teemajad rajati tavaliselt kirikute või turgude lähedusse, teede sõlmpunktidesse. Teemajas sai juua kuuma teed, süüa ning mõnes sai isegi ööbida.
Seto ehituskunstile on omane lihtne joon. Ukseavad olid umbes meetrikõrgused ning aknad oli alguses väikesed nelja ruuduga, hiljem kuue ruuduga. Laed olid ümarpalkidest, mis olid sinapalkidest natukene peenemad. Põranda materjaliks kasutati tavaliselt samuti puitu.
Vundamendina kasutati sidumata maakivides alust. Seinad olid põhiliselt puidust, milleks kasutati peamiselt mändi või kuuske. Kõrvalhoonete ehitamiseks kasutati lehtpuid vaid siis kui okaspuid polnud. Taluhoone soojustamiseks kasutati peamiselt sammalt, harvemal juhul ka takku.
Juba vanal ajal erinesid Setomaa külad piirkonniti.
Setomaa põhja- ja läänepoolsetele valdadele, kus on liivane, vesine ja väheviljakas maa, on omane sumbküla. Kesk- ja lõunaosas, kus on viljakamad maad ja tihedam asustus leidub aga tänavkülasid ning leidub ka ridakülasid. Idapool on levinud kodarküla, mis on tekkinud teestiku sõlmkohtadesse ning mille keskel oli mõnel pool väljak.