Setu keel.

Setu keel
Keeleline kuuluvus:
Soome-ugri keelkond, läänemeresoome rühm.
Regioon:
Kagu-Eesti piirialad (Setumaa). Alates 1944. aastast on setude asuala administratiivselt jagatud kaheks, 1993. aastal märgiti sinna Vene Föderatsiooni poolt ühepoolselt Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni eraldusjoon.
Kõnelejate arv:
Eesti Vabariigi 2000. aasta rahvaloenduse käigus setusid ei eristatud. Hinnanguliselt on setusid terves Eestis 10 000 - 13 000, sellest põlisel asualal umbes 3000 - 4000. 2003. aastal Vene Föderatsiooni alal läbiviidud rahvaloendusel määratles setuna ennast ligi 100 inimest.
Keelekogukonna lühike ajalugu:
Setude päritolu ei ole selge, oletatakse, et nad idapoolsete läänemeresoome hõimude järeltulijad. Setude arv on teada 19. sajandi lõpust kuni 1934. aastani. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli setusid 15 000.
1997. aastal Võru Instituudi poolt Setumaa alal läbiviidud uurimuses küsitletutest määratles 46% ennast setuna, 45% eestlasena. Keelt, mida setud räägivad, nimetavad nad setu keeleks. 1997. aasta uuringu käigus küsitletutest pidas setu keelt omaette keeleks 40%, 30% arvas, et setu keel on võru keele osa, 15% pidas setu keelt eesti keele osaks. Kohalikku keelt rääkis pidevalt 50% küsitletutest, 23% vahetevahel, 8% harva, ülejäänud ei räägi üldse. Setu keele alalhoidmist pidas vajalikuks 86% küsitletutest, setu kultuuri alalhoidmist 92% küsitletutest. Setudel on kultuuripärand säilinud paremini kui keel.

Setu keele positsioon on tuntavalt nõrgenenud alates 1960. aastatest. Seda tingisid alljärgnevad tegurid:
1. Külaühiskonna ja ka külade teadlik nõrgendamine - linnatüüpi keskasulate loomine, küladesse ehitamise keeld ning noorte suunamine keskasulatesse, millega lapsed eraldusid vanavanematest.
2. Koolides läbiviidud kampaaniad lapsevanematele setu keele kahjulikkusest lapse arengule ning edukusele.
3. Lasteaedade, sh nädalalasteaedade, kus lapsed viibisid ainult eestikeelses keskkonnas.
4. Eestikeelse meedia, eriti televisiooni kiire levik 1970. aastatel.
5. Noorte väljaränne, töölesuunamistega eestikeelsete inimeste, eriti juhtivtöötajate hulga suurenemine.

Kuni 1980. aastate alguseni oli Setumaa koolides laste omavaheline suhtlemine valdavalt setukeelne, 1980. aastatel toimus kiire laste keelevahetus, lapsed on kirjakeelsed, vallates setu keelt passiivselt.

Alates 1990. aastatest on toimub setude, sealhulgas ka noorema põlvkonna hulgas eneseteadvuse tõus. Esmajoones avaldub see setu kultuuri väärtustamises (setu rahvalaul, rahvariided, kombed, setu elustiil). Setu kultuuri väärtustavate noorte hulgas on täheldatav tagasipöördumine setu keele juurde. Setu liikumine on loonud mitmeid organisatsioone (Setu Kultuurifond, Setomaa Valdade Liit, Setomaa Arendusselts, Seto Noorte Selts). Setu poliitika tulemusel toimib alates 1997. aastast riiklik Setumaa programm, mis alates 2003. aastast on suunatud ainult kultuuriprojektidele. Lõuna-Eesti keele ja kultuuriprogrammist ning Setumaa programmist on rahastatud laste setu kultuuri ja keele õpet koolides ja omakultuuriringides, setukeelsete raamatute ja heliplaatide väljaandmist, setu kultuuriüritusi (Leelopäevad, Setu Kuningriik, Setu käsitööpäev jm). Setu Kuningriigi Päevade käigus selgitatakse välja setu kultuuri aasta jooksul kõige paremini õpetanud kool (Seto Kuningriigi Koolikõnõ), kõik võistlusel osalenud saavad järgmiseks aastaks väikese stipendiumi. Algatatud on taotluse koostamine Setu kultuuri kandmiseks UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Setu muuseum

MUUSEUMI ALGUSLUGU.

Muuseumi ehitamisega alustati 01.novembril 1994.a. Talumuuseumi fondi eestvedamisel ja muuseum avati 17.juulil 1998.a.Seto Talumuuseumis on võimalik tutvuda XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse taluarhitektuuri, vanade tööriistade ja rikkaliku käsitööga. Ekspositsioonis on pool-kinnine hoov, elumaja, riide-, vilja-, söögiait, laut heinaküüniga, töötuba, varjualused, suitsusaun, potivabrik, sepikoda, rehi ja tsäimaja. Enamus hooneid on originaalid, pärit Põhja-Setomaalt. Lisaks saab näha vahetuvaid temaatilisi näitusi vanast uueni, käsitööst kunstini, arheoloogiast ja ajaloost. Võimalik on osa võtta talsipühast, seto pitsipäevadest, folklooriõhtutest, rahvakalendritähtpäevade tähistamisest, talutöödest. Talumuuseumi filiaal Saatses, rajatuna kohaliku koolijuhi Viktor Veeberi poolt, on avatud 1974.aastast.
2004.a. maikuust on avatud projekti raames eurorahade abiga ehitatud unikaalne tsäimaja.


KOGUD.

Seto Talumuuseumi säilikud on kogutud XX saj 90-ndate teisest poolest alates. Esemed, fotod, arhiivimaterjal, filmid, heliülesvõtted jm võimaldavad tutvuda Setomaa erinevate valdkondadega XIX sajandi keskpaigast tänapäevani.
Suure rahvaluule- ja keeleteadlase Jakob Hurda (1839-1907) öeldud sõnad:” Vanad laulud ja jutud, mis Eesti ja Liivimaal ju ammu on unustatud ehk nagu tähtsuseta prügi kolikambrisse pandud, kust neid üksnes himukad ja väsimata uurijad vaevaga välja toovad – on setukeste maal veel nüüdki täies aus olemas ja igapäevases elus niisama pruugitavad kui igapäevane leib ihu toitmiseks.”, on kehtiv Setomaal veel tänapäevalgi.
Siin on põlvest põlve alles hoitud mitte ainult arhailist mitmehäälset rahvalaulu, kombeid, uskumusi jne, vaid rohkesti ka esivanemate valmistatud rahvarõivaid, ehteid, töö- ja tarberiistu jm.
Meie kogudesse on lahkete seto inimeste ja teiste kaudu jõudnud väga palju tekstiili:
~ 200 erinevat naiste rahvarõivapluusi ehk hamet,
~ 100 käterätikut ehk tiranikku
~50 ikoonilina ehk pühäserätti
~100 kirivööd jne, jne.
Kogud täienevad pidevalt. Eriti oodatud on meeste rõivad.
Töö- ja tarberiistadest on muuseumis eksponeeritud linatööriistad – kõige algelisemast kolgitsast hobusega ringiaetava linamurdmismasinani, lisaks erinevad köievändad.
Uhmrid, käsikivid, rehepeksu- ja tuulamismasin(ad) jm tutvustavad teravilja töötlemise lugu.
Rohkelt on muid meeste- ja naiste tööriistu ja tarbeasju, kõik pole eksponeeritud, paljud on hoidlates.
Arhiivist ja fotokogust leiab materjali Setomaa hariduse(näit Matsuri kooli arhiiv, Pankjavitsa kooli nurgakivi materjal), usuelu(fotod Petseri kloostrist ja tsässonatest), on rohkelt trükiseid setodelt ja setodest, väike algusjärgus kunstikogu ja mõndagi muud.
Lahkete inimeste abiga täienevad kogud veelgi ja on suureks abiks huvilistele ning uurijatele Setomaa tundmaõppimisel.

Ajalugu.

Arheoloogiliste leidude põhjal on Setumaa inimasustus ligi 8400 aastat vana. Teadaolev kõige vanem kiviaja asulakoht on leitud Meremäe külast.
Alates 862. aastast kuulus suurem osa setode alast vene valitsejatele (Pihkva Vürstiriik, Novgorodi Vabariik, Pihkva Vabariik, Moskva Suurvürstiriik, Moskva tsaaririik, Venemaa Keisririik ja Nõukogude Venemaa). Sel ajal valitses Irboskas väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor, ent on võimalik, et tegelikult oli ta hoopis Pihkvas. Pole päris selge, kas ja kui palju setusid toona Setumaal elas ja kas see ala ka pidevalt Vene vürstiriikide koosseisu kuulus. Piir fikseeriti kindlamalt alles 13. sajandil, ajaloolase Anti Selarti arvates toimus see 1224. aastal, kui moodustati Tartu piiskopkond ning fikseeriti selle piir Pihkva vürstiriigiga.
Ristiusk jõudis õigeusu näol Setumaale 10.–13. sajandil, sellest ajast on säilinud ka mitmeid ristikive. Ristiusu mõju oluline kasv toimus seoses Petseri kloostri rajamisega 15. sajandil. Sellele vaatamata on kuni tänaseni setude kombestikus säilinud palju paganluseaegseid jooni.
Alates 14. sajandist asusid Pihkva Vürstiriik ühelt poolt ning Tartu piiskopkond teiselt poolt täpsemalt paika panema oma mõjupiire. Pihkva vürstid kindlustasid 1330. aastatel Irboska linnust, Tartu piiskop ehitas 1342. aastal (koostöös Liivi orduga) Vastseliina linnuse. Piirijoon konkretiseerus aga alles 16. sajandil, kui oluliseks piirikindluseks muutus 1473. aastal rajatud Petseri klooster. See võis kaasa tuua ka Petseri ümbruse venestumise.
Liivi sõja ajal kasutas Venemaa Setumaad baasina Vana-Liivimaa ründamiseks, Petseri kloostri kindlustamist jätkati. Suur tähtsus on Setumaa kultuuriloos tolleaegsel Petseri kloostri üleam, abt Korneliusel (abt 1529–1570), kelle ajal ehitati klooster võimsaks kindluseks, rajati koole ning käis ka aktiivne misjonitöö talupoegade õigeusku pööramiseks. Kornelius hukkus Ivan Julma repressioonide ohvrina, sellest on setude rahvaluules mitmeid legende.
1581. aastal piiras Stephan Bathory Pihkvat ning laastas ühtlasi ka Setumaad. Tema kätte langes Irboska, kuid Petseri pidas Jürgen Fahrensbachi juhitud poola vägede piiramisele vastu. 1595. aastal õnnestus rootslastel Petseri klooster ajutiselt vallutada. 1615. aastal püüdis Pihkvat omakorda vallutada Gustav II Adolf, kuid ka temal see ei õnnestunud, lisaks ebaõnnestusid ka Irboska ja Petseri vallutamine. Stolbovo rahuga jäi Setumaa endiselt Venemaaga liidetuks. Järgnevalt kaotati lõplikult ka Pihkvamaa autonoomia ning Setumaa majandus allutati selgelt keskvõimu vajadustele. Selle poliitika vastu puhkes 1650. aastal mäss, mis haaras ka Irboskat ja Petserit, kuid see suruti peagi keskvõimu poolt maha.
1656. aastal ründasid venelased Setumaalt Tartut ning vallutasid selle. Rootslased teostasid Setumaale mitmeid rüüsteretki, kuid kindluseid ei vallutanud. 1661. aastal taastati sõjaeelsed piirid.
Põhjasõja alguses rüüstasid Setumaad rootslased, hiljem tõrjusid venelased nad sealt eemale, 1704. aastast rootslaste ohtu Setumaale enam polnud. Kuid 1708. aastal kartis Peeter I, et Karl XII ründab Liivimaa kaudu Venemaad ning hävitas Tartu ja Narva. Setumaal kindlustas ta aga Petseri kloostrit uute bastionitega.
1861–1866 vabastati setud pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigini. Suurt mõju omas õigeusu kirik ning et hariduspoliitika arenes väga aeglaselt ja oli suunatud vaid venelastele, siis oli rõhuv enamus setudest kirjaoskamatud.

24.02.1918. kuulutati välja Eesti Vabariik (Manifest kõigile Eestimaa rahvastele). Iseseisvusmanifest nägi muuhulgas ette:
"/-/Iseseisva Eesti vabariigi piiridesse kuuluvad: Harjumaa, Läänemaa, Järvamaa, Virumaa ühes Narva linna ja tema ümbruskonnaga, Tartumaa, Võrumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa ühes Läänemere saartega - Saare-, Hiiu- ja Muhumaaga ja teistega, kus Eesti rahvas suures enamikus põliselt asumas. Vabariigi piiride lõplik kindlaksmääramine Lätimaa ja Vene riigi piiriäärsetes maakohtades sünnib rahvahääletamise teel, kui praegune ilmasõda lõppenud./-/"
Algas Vabadussõda, mille tulemusel sõlmiti 2.02.1920. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Lepingu järgi liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse sai Petseri ja veel mõned suuremad asulad nagu Irboska ja Laura. Liidetud alast moodustati Petseri maakond.
Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid aga praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil ei olnud setudega olulisemat seost – Eesti vajas neid oma territooriumina peamiselt vaid selleks, et hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kaugelaskesuurtükkide laskeulatusest, samuti olid Irboska läheduses olevad künkad heaks kaitsepositsiooniks.
1940. aastal okupeeris ja annekteeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi ja ühes sellega ka Setumaa. Setumaa etniline ühtsus lõhuti, kui 15. augustil 1944. aastal 75% Petseri maakonnast eraldati Eesti NSV-st Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblastisse Petseri rajoon.
Tollasel jagamisel lähtuti enamjaolt etnilisest piirist - need alad, kus olid ülekaalus setud, püüti jätta Eesti NSVle, need alad aga, kus ülekaalus olid venelased, püüti jätta Vene NFSVle. Siiski jäi selle käigus suuri setu külasid Vene poolele.
23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud osa Petseri maakonnast likvideeriti ning liideti Võrumaaga (hiljem peamiselt Võru ja Põlva rajoonid).
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisel 1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel moodustati ajutine kontrolljoon, mis järgis endiste Eesti NSV ja Vene NFSV piire. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist jäi kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Vene Föderatsiooni. Mitmed suured setude külad ja Eesti kodanike omandid jäid Vene Föderatsiooni territooriumile.
Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon ei ole tunnustanud Tartu rahu ega sellejärgset Eesti-Vene piiri. 1990-ndatel alustati piiriläbirääkimisi, mis katkesid. 1993. aastal alustas Venemaa ühepoolselt Eesti-Vene kontrolljoonel riigipiiri mahamärkimist.
2004. aastal jätkasid osapooled piiriläbirääkimisi. Eesti loobus sisuliselt territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu ja loobus ühes sellega õigusest Setumaa idapoolsetele aladele ning Tartu rahulepingu järgsetest aladest. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti–Vene riigipiiri leping kirjutati alla 2005. aasta 18. mail Moskvas.
20. juunil 2005. a ratifitseeris Riigikogu Eesti–Vene riigipiiri lepingu lisades preambuli:
"/-/Lähtudes 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest, nii nagu see on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 20. augusti otsusest "Eesti riiklikust iseseisvusest" ja Riigikogu 1992. aasta 7. oktoobri deklaratsioonist "Põhiseadusliku riigivõimu taastamisest" ning silmas pidades, et käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud leping muudab kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 122 osaliselt 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepingu artikli III lõikes 1 määratud riigipiiri joont, ei mõjuta ülejäänud lepingut ega määra piirilepingutega mitteseotud kahepoolsete küsimuste käsitlemist,/-/ "
Viidates sellele preambulile jättis Venemaa lepingu ratifitseerimata ning kuulutas lepingu kehtetuks.
Kaasajal on enamik Vene Föderatsiooni aladele jäänud setu külasid juba paljus hääbunud, st elujõus setu perekondi on sinna jäänud alles väga vähe ning paljud Venemaa noored setud on venestunud. Piiriküsimus on setutele loonud takistavad probleemid: koguduste jagatus, sugulaste või omandi asumine ühel või teisel pool piiri.
Praegu jäävad Setumaale neli Eesti valda: Meremäe, Värska, Mikitamäe ja Misso. Setumaa vallad on moodustanud ainulaadse maakonna piire ületava omavalitsuste ühenduse – Setomaa Valdade Liidu.

Setumaa köök

Setusid tuntakse kui ka külalislahket rahvast. Keegi ei lahkunud majast ära tühja kõhuga ning külalisele pakuti alati seda, mida pere ise sõi. Söögilaud oli alati nii rikas, kui seda oli pererahvas.
Setumaal on igal külal oma püha ning kõik need pühad on seotud kirikukalendriga. Pühad on veel samuti seotud ka toitudega.
Setumaa köögis on väga tähtsal kohal paastutoidud. Pikaks paastuks ehk rangels paastuks nimetatakse paastu, mis kestab 7-10 nädalat ning mis lõpeb lihavõttega. Paastu eesmärgiks on vältida liigsöömist, puhastuda, loobuda ebaolulistest toitudest jne. Paastu ajal piima, liha, võid ja nendest valmistatud toite ei sööda. Selle asemel söödi hoopis juurvilju, puuvilju, seeni, marju jne. Paastumise komme on säilinud tänapäevani.
Ka ristsetel on erilised toidud. Sellel päeval söödi erinevaid putrusid, näiteks nagu manna-, tatra-, või tanguputru. Kui tavalistel päevadel valmistati putru veega, siis ristsetel tehti putru piimaga.
Lihavõttepühad tõid rõõmu toidulauale. Sellel päeva söödi muna, kohupiima, leiba, saia, küpsetatud ahjuliha, piirakuid, võid ja sõira. Pühade ajal koksitakse ja kingitakse mune.
PULMATOITUDEKS olid vanasti mannapudõr, süldikala, kapsasupp ja suurmapudõr (kruubipuder). Nendele lisandusid hiljem mitmed erinevad piirakud, sõir ja nisuvatsk. Väga oluline oli ka pulmaleib, milleks oli 30-40 cm läbimõõduga ümmargune rukkileib. Kapsaruug ehk kapsasupp oli pulmapeol kohustuslik toit. On kahte erinevat ruuga: äripäevaruug ja pidoruug. Nende erinevus on selles, et äripäeva kapsasupi sisse pannakse kartulit, aga peolauale tehtavasse kartulit ei panda. Peamine toit pulma- ja teistes peolaudades oli kalasült. Sülti pidi olema nii palju, et kõigi külalistel saaks kõhud ilusasti täis. Sülti pidi olema voolju, s.t. küllaldaselt.
Kalasülti tehti peamiselt ahvenast, kohast, kiisast ja lutsust.
Kuna SÕIR oli ja on ka tänapäevalgi Setumaal väga oluline toit, mida valmistatakse paljudeks tähtpäevadeks, siis mõtlesin, et kirjutan siia ka sõira retsepti.
Sõir:3 lpiima750 g kohupiima5 munaköömneidsoola

Piima ajada keema. Samal ajal panna kaussi kohupiim, millele lisada näpuotsaga köömneid ja veidi soola ning lahti klopitud munad. Segada puulusikaga ühtlaseks massiks. Kui piim on keema tõusnud, panna piima sisse kohupiimasegu. Pidevalt segades kuumutada nõrgal tulel, kuni eraldub vadak, seejärel kallata sõelale. Saadud mass asetada marli sisse, keerata palliks ja panna surutise alla. Paari tunni pärast võtta sõir surutise alt marli seest välja, hõõruda soolaga ja panna külma. Pakkuda kuumade kartulite või rukkileivaga.

SETU RAHVARÕIVAD.

Rahvarõivad on väga tähtis osa setude kultuurist. Setude rõivastuses on aga peegeldunud kõige ehedamal kujul vene mõjud. Tegelikult on terve setu kultuur tugevalt mõjutatud vene kultuurist - "naabrid", ühine usutunnistus. Samuti on neil riietuses ühised valged rüüd, naistel pealinikud, mehed kandsid vene moodi särki pükste peal, naised kandsid sarafane ja pihikseelikutaolisi rüüsid, mis olid samuti venepärased.
Setu naise riietus koosneb särgist, pihikseelikust, vööst, põllest, pealinikust, peavööst, pikas kuuest, sukkadest ja jalanõudest. Särk on valmistatud valgest linasest riidest ning varrukatel on kirsipunased mustrid. Pihikseelik ehk sukman valmistati mustast villasest riidest. Esikinnis, varrukaaugud ja alläär kaunistati punase paelaga. Vöö valmistati valgele linasele põhjale , mille peal oli kirsipunane korjatud kiri, keskel lilla, servades roosa ja roheline kitsas triip. Põll tehti lillast õhukesest siidriidest või villasest riidest. Peavöö on valmistatud värvilistest villastest lõngadest. Sukad on kootud valgest või hallist villasest lõngast ning setu naised kannavad nööritavaid poolsaapaid.
Setu meeste riietus koosneb särgist, pükstest, kuuest, pikast kuuest, vööst, kaapkübarast, sukkadest ja jalanõudest. Särk valmistati linasest riidest, mille sisse on tikitud punased jooned ja korjatud kirjad ning mis asuvad särgi krael, allääres, varrukasuus ja küljesiilude otstes. Püksid õmmeldi sinise-valgetriibulisest või punase-sinise-vaögetriibulisest linasest riidest. Kuub valmistati lambavalgest poolvillasest riidest. Kaapkübar on mustjaspruunist või mustast vildist ning sukad on valged, millel on punase, rohelise või lilla lõngaga säärekiri. Mehed kannavad pastlaid või säärsaapaid.


Väga tähtsal kohal on setu naiste seas ka sõled, eriti just kuhiksõlg. Kuhiksõle peamiseks tunnuseks on kahepäine kroonukull sõlesuu all. Sõlesuu kohal on tavaliselt kroon ning mõlemal pool sõlesuud on rosett. Kasutatakse ka laienevate otstega risti ning taimeväädi motiive. Sõled on tavaliselt kujundatud vaba käega ja üsna mitmekesiselt. Setu sõlgede üheks tunnusjooneks on ka nende suurus. Sõlgede läbimõõt ulatub 20 cm - 35,8 cm-ni ning ka sõlgede kõrgus on märkimisväärne, ulatudes väga tihti üle 10 cm. Tavaliselt kannavad sõlgi abielunaised.

SETO HÜMN

Olli suurõ Säksa sõa’,
Vinne väe’ oll’ vägevä’,
suurõp hulk jäi Säksa or´ast,
meist sai viletsVinne viir.

Visati meid ütte viirde,
tõistõ viirde tougati –
sääl meid surbi Säksa rüütli’,
Vinne vürsti’ vindsodi’.

Küll oll rassõ ello ellä’,
Pühä Esä Maar´amaal,
küll oll rassõ koto tetä’,
katõ ilma veere pääl.

Siski esä-esä kombõ’
joudsõ hoita’ alalõ:
uma keele, valgõ’ rõiva’,
uma hüä süäme.

Ku mi jal’ sis kokko tulli,
ummi vanno laulõga,
ar sis veli vele tundsõ,
sugu nakas selgümä.

Õt mi latsõ’ sammu pitä’
jovvasi õks tõisiga,
õt saas valgõt päivä nätä’,
tulõvikuh Setomaa.

Sõna’ Jaan Räppo

Käsitöö ja Ehted.

Käsitöö.

Setu peres tegi peremees voodi, perenaine voodikatted. Kaunis käsitöö avaldub eelkõige setu naise rahvarõivastes. Puna-valgekirju kirjatud/korjatud mustriga särgid koos sukmani musta tooniga on uuem värvikooslus. Vanades setu rahvarõivastes must värv puudus hoopiski.

Kõik vajaminevad kangad kooti telgedel. Kaasavara kirstu pidi tüdruk valmis kuduma suure hulga kindaid. Neid pidi jätkuma ka suurele suguvõsale kinkimiseks, seega kooti kindaid ühtekokku 50-60 paari. Üks vana naine on meenutanud, et karjas käies olid tal alati vardad pihus. Kudus seni, kuni näpud hellaks muutusid. Et näpuotsad saaks paraneda, ei oodatud niisama, vaid võeti kätte heegelnõel ja asuti linikupitse valmistama. Heegeldati kuni sõrm verele kulus, selleks ajaks jõudsid näpud paraneda ja kudumine võis jätkuda.

Tänapäeval on setu värviline pits suur moehitt, kuid mitte igalühel pole oskust ega püsivust sellist ilu luua. Mitte alati pole kodus valmistatut eriliseks peetud. On teada, et sageli olid külatüdrukule uhkuseasjaks hoopis sitsiriidega kaetud särgivarruka randmevärvel – oli see ju tunnistuseks, et peres oli raha ka peenema poekraami ostmiseks.

Setu mehed valmistasid savikausse ja kannusid. Möödunud sajandi algul hakati valmistama ka glasuurpotte ja kausse, mida laatadel vahetati vilja vastu. Potisetud liikusid oma kraamiga ka külast külla, ilmutades müügimeestena piisavalt head kõneosavust. Muuseumikogus leidub setu savikausse, mis kogutud hoopis Viru- või Järvamaalt.

Setu hõbeehted (hõpõkraam) ja eriti suur sõlg oli see, ilma milleta polnud tüdrukul lootustki mehele saada. (Meenutagem siinkohal lauluema Taarka lugu suvisest etendusest).
Ehted.
Ehete rohkus tekitas liikumisel erilise helina, mistõttu läks meeste hulgas käibele väljend: setu naist varem kuuleb, kui teda näeb. Kõige enam oli hõbeehteid noorikutel ja naistel vanuses 18-45 aastat. Sünnitusealise naise ehtekomplekt võis kaaluda 5-6 kg. Tänapäeval võib kõikvõimalikel vabaõhuüritustel näha ka elatanud setu leelonaisi kandmas suurt sõlge. Tegelikkuses võis vanasti kanda taolist ehet vaid fertiilses eas naine ehk siis kuni 45. eluaastani. Tegemist on lihtsalt uue rahvarõivaste kandmise kultuuriga, sest kus siis mujal saab oma kauneid ehteid näidata kui mitte rahvale esinedes.